Changes

Mystery lecture

Free pizza :)

Aitasin Markol kutsika Rootsist hankida :) Lutra

Töö intervjuule minekuga avastasin, et Aberdeen on hiiglaslik

Esimest korda pizza expressis

Sest ülikool on vahepeal lahe ka

Laboris

Free stuff

Saime Evaga ajutised tattood

Keemia õppimine on karm

Jõusaal

Uisutamas

Raske on leida aega ja tahtmis siia kirjutada viimasel ajal. Palju tegemist olnud. Käisin vahepeal tööintervjuul ja proovipäeval kihlveo kaupluses. Mulle tehti tööpakkumine, aga kuna mul lõppevad loengud iga päev kell 2 siis ainult 9 tundi nädalas pakkumine. Palk on ka väiksem kui konverentsi keskuses. Ja see 9 tundi oleks kolme päeva vältel, sinna juurde läheks siis 3 tundi raisku lihtsalt tööle minemise ja tagasitulemise peale. Tulevikus saaks ma potensiaalselt rohkem tunde töötada ja see oleks korralik tööleping. Aga hetkel see kataks vb pooled mu kuludest. Kardan, et ajad jookseksid konverentsi keskuse vahetustega kokku ja ma ei saaks siis seal töötada. Treeningu periood on ka mingi 3 kuud. Pole lihtne töö, aga ei pea jooksma ja füüsiliselt väsitama vähemalt.
Tõtt öelda ma ei tea mida teha. Homme on mul intervjuu ühte teise kohta. Raske on kirjeldada seda, kui on vaja täiskohaga õppida, lootes anda endast parim ja samal ajal ka kuidagi tööl käia. Eriti raske on seda taluda, kui su kõrval on inimesed, kes seda ei pea läbima. Muidugi ma tean, et mu olukord pole nii hull ja ma saan hakkama ja mul on abi. Tahaks lihtsalt murevaba perioodi natukseks ajaks või siis koguks ajaks. Alati ei jõua kohale, et tegelt pole asi nii hull ja kõik saab korda.
Vaadates kuidas mul õppekoormus suureneb ma kardan rohkem järgmist aastat ja sellele järgnevat, kus mul on vaja tõsiselt pingutada ja ma ei saa enam valida kergemaid kursuseid, et oleks rohkem aega raskematega tegeleda (muutsin oma füüsika kursuse kergema vastu ja valik aine ka). Sest siis on kõik rasked. Kuidas ma suudan siis reaalselt õppida ja tööl käia samal ajal. Viiendast aastast rääkimata, kus ma pean pooleks aastaks minema kuskile välismaale praktikale.
Ma kohati kahetsen siia tulekut, eriti täna. Ma ei tea, kas ma näen ennast üldse "keemikuna", kas ma soovin seda tulevikus teha. Kahetsen, et ma ei jäänud Eestisse loomaarstiks õppima, aga samas näen, kuidas ma oleks siis vastupidist kahetsenud ja kuidas muud asjad poleks väga lillelised olnud. Alati on võimalus uuesti alustada eks? Aga mis mõte oleks jätta kõik hetkel pooleli, et 27 aastaselt lõpetada loomaarstina, kellel pole isegi veel mingitki kogemust oma erialal. Ma suudan näha ennast loomaarstina.. teised ka. Mind häirib, et haridussüsteemid on loodud üles nii. Meile on antud liiga palju valikuid ja liiga vähe teadmisi, et neid valikuid teha. Kokkuvõttes tahaks lihtsalt ära jooksta või minema lennata. Vastutustunne ei ole mu lemmik tunne, aga kahjuks ta mul on veel. Seega ei jookse ma veel kuskile.
Ma loodan, et mu jutt ei pane kedagi muretsema. Oli vaja oma mõtteid ja tundeid avaldada lihtsalt. Asi ei ole arvatavasti nii hull, kui see mulle praegu tundub ja homme hommikul on kindlasti parem olla. Mul on ju tegelikult hästi ja saan hetkel omadega hakkama. Arvatavasti ma saaks kõigega hakkama, kui väga vaja või tahta :)