Imelik, naljakas ja kurb

Imelik, kuidas kõik, mida me ootame juhtub, aga juhtub ka kõik, mida me ei suuda isegi ettekujutada. Ma poleks suutnud kunagi sellist talve ja ka sügist ettekujutada. Kõik on puudu ja samas on kõike muud olemas. Kurb ja nostalgiline kuid ka rõõmus ja uudne. Väga klišee küll, aga kui üks uks sulgub, avaneb kohe teine. Mitte nii nagu võiks arvata, aga juhtub see igatahes.

Naljakas on see, et elu näitab "õiget" teed, tuleb lihtsalt tahta seda näha. Me oleme siiski vaid inimesed ja kõik teevad vigu. Läbi oma vigade olen aru saanud, et ma ei saa teistele nende vigu pahaks panna. Kõigil on pahed ja nõrkused. Ma ei suutnud andestada, kuna ei mõistnud tegusid, aga siis tuli hetk, kus ma ei mõistnud ka iseenda tegusid. Ja kui ma suudan end mõistmata endale andestada, siis miks mitte teisele inimesele andestada isegi siis, kui ma ei mõista teda.

Kurb (ahaa see what I did there :D, pealkiri areneb) on minna juba varsti tagasi. Mul on jäänud vaid nädalake veel Eesti pinnal. Ma kardan, et tagasi jõudes valdab mind suur tühjusetunne. Kuigi ma olen end Eestis kohati üksikuna tundnud, on mul siin pere ja sõbrad. Kurb on ka see, et kõige ootatuim hetk ei toimunud, miskit jäi nagu puudu ja ma kardan, et see jääb kripeldama.